Hetked ja elamused Prantsusmaal

sportograf-104394209_lowresKAIRIT VALK BLOGI: Eelmisel suvel käisime Tervisespordi kambaga Rootsis sõitmas ümber Vätterni järve (300 km) ning sealt saadud emotsioonist tekkis tunne, et igal aastal võiks olla mingi selline eesmärk või üritus, mille nimel talvel spordisaalis higistada.

Selleks aastaks sai plaani võetud Tour de France´i etapp, mis korraldatakse harrastajatele -  L´Etape du Tour. Tehtud-mõeldud. Minu jaoks vähemalt. Süvenemata, millega täpsemalt tegu, mõtlesin, et noh kui hull see ikka olla saab – tuleb üks tore nädal toreda seltskonnaga ilusates mägedes. Mida lähemale aeg jõudis, seda rohkem hakkasid seltsimehed vahetama linke stiilis. Kuidas mäest üles sõita, kuidas mäest alla sõita, kuidas palavusega süüa-juua, kuidas ratast ette valmistada jne. Ja minul stress aina kasvas. Hakkas tekkima tunne, et nüüd on vist ikka päriselt mingi tõsisem rattaüritus tulekul. Ja mina ei tea oma ratta ülekandeidki :)

Siiski enda kiituseks pean ütlema, et mitte ükski talv ei ole ma nii hingega trenni teinud kui seekord. Kui õhtuks olid muud plaanid, siis istusin kell 6.30 hommikul Spartas wattbike´i otsas. Motiveerisin ennast, et kui seal sõidul ikka tõesti ei jaksa, siis tahaksin pigem mõelda, et süüdi on ratas või palav ilm või halb tähtede seis või Prantsusmaa riigikord, aga mina ju tegin ettevalmistuseks kõik mis suutsin :)

 

Stardid anti gruppidena – ka meie kambal olid erinevad stardiajad. Startisin meie omadest kõige viimasena, mis omakorda pani endale korrutama „Üksi ongi toredam, sõida oma sõitu, naudi ümbrust, märka teisi sõitjaid“ jne. Sellel hetkel ma leppisin teadmisega, et teisi ma kinni ei püüa. Kui stardipauk ära käis, siis sujus kõik kuidagi rahulikult  - keegi ei tõmmelnud, omavahel jutustati ja tehti nalja. Esimesed ca 120km oli mõnusalt lainetav – vahelduv maastik, armsad väiksed linnakesed. Ühel laskumisel tuli endalegi üllatuseks kiirusrekord 71 km/h. Ilmselt oli selles oma osa eestlastel, keda nägin pisut varem tee ääres kaasa elamas.

Ausalt – sellisel üritusel ja sellisel hetkel on megaäge tunne sinimustvalget lippu näha! Karjusin kaugelt „Tsauuuu Eesti!“ ja sealt tuli vastu pöörane kisa! Ja minul kananahk :) Üldse olid kaasaelajad ägedad. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga naistele elati kaasa kuidagi eriti kõvahäälselt. Allez-allez Madame! Magnifique! Tu es superbe!

 

Ja siis tuli esimene 1.kategooria tõus. Vaatasin neid prantslastest ja itaallastest mehi – peenikesed nagu silgud, justkui peaks olema harjunud mägedega ja palavusega, aga niiiipaljud kõnnivad mäest üles. Ja siis kuskil poole tõusu peal oli minuga vsjoo. Täpid silme ees, jalast jõud otsas, käigud ka nii otsas kui olla saab. Mõtlesin, et nüüd ma vist kukungi ümber ja jään inetult siia Alpi nõlvale pea alaspidi rippuma. Ja panin jala maha. Kohe varsti sain aru, et nende pagana klotsidega ja rattaga ei ole 10% mäest üles kõndida absoluutselt kergem. Lisaks kuulsin kohe selja tagant Janka sõimu (olin neile eelmises söögipunktis järgi jõudnud) „Mida sa teed omast arust, marsss ratta selga!“ Tegin niuks ja kohe kui tuli pisut laugem koht, siis ajasin ennast uuesti sadulasse. Olen varem haamri saanud üks kord – see oli 3 aastat tagasi New Yorgi jooksumaratonil, kus jäin 38. km seisma ja mõtlesin, et jeerum mis nüüd siis edasi saab. Nüüd seal mäel nikerdades jõudsin arusaamisele, et joostes haamrit saada tegelt polegi nii hull, sest kukkumine ei ole nii kõrge kui ratta pealt :)

 

Üldse oli lenksus olles aega igasuguseid mõtteid mõelda. Rasketel tõusudel muudkui koputasin Garminit, et kas see on äkki autostopi peale jäänud, sest kilomeetri numbrid nagu absoluutselt ei liigu. Kartsin, et äkki ta ei saagi aru, et tegelikult ma ju ikkagi liigun. Mis siis, et hästi vaikselt :) Lisaks näperdasin lugematu arv kordi käike, et no kas tõesti ei ole rohkem kergemat käiku varuks. No ei olnud. Hetke pärast mõtlesin, et äkki vahepeal on käigud nagu ise kogemata vahetanud raskema peale ja ikka on võimalik panna nats kergema peale. Krt no ei olnud :) Enne TP-sid tegin peas valmis plaani, mis järjekorras ma midagi teen, et sihitult ei hakkaks siia-sinna tormama. Ikka peab viisaastakuplaan paigas olema :) Ja nagu murphy seadus ütleb – isegi sellel üritusel, kus naisi on ainult alla 6% (lõpuprotokolli järgi), siis naiste vetsusabad on ikka maailma kõige pikemad ja aeglasemad :) Seega poole TP-de ajast veetsin vetsusabas. Teine pool ajast läks söömisele – toppisin korraga põske niipalju kui mahub, et noh pärast sõidu ajal on aega sealt tasapisi näksida :) Läbisegi rosinaid, soolaküpsist, banaani, kuivatatud viigimarja. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et soolast ampsu oleks rohkem tahtnud. TRR hapukurk on jätnud liiga eredad emotsioonid, aga prantslased ei arva sellest mitte midagi. Püüdsin TP-des toimetada nii kiiresti kui saab, sest teadsin, et ega kergemaks ei lähe nagunii.

 

TP-d olid väikestes linnakestes, kus rattureid olid uudistama tulnud ka kohalikud elanikud. Võistlusnumbri peal oli ka osaleja riigilipp, nii et mitu korda tuldi küsima, et mis riigi lipp see on. Vastust kuuldes mõned nendest prantslastest küsisid, et oot kus see Eesti nüüd asubki. Samas – sõidu ajal ühel hetkel vuras oma rattaga kuskilt tagantpoolt minu kõrvale üks tumedanahaline aafriklane, kes ütles, et oooo sa oled Eestist, kas sa elad Tallinnas, ma olen seal käinud, teil on Olde Hansa! Novat siis :)

 

Viimane tõus oli siuke … igavikuline. Palav, raske, lõputu … Geel enam sisse ei läinud ja kaasaelajatele enam naeratada ei suutnud. Aga inimese mõttemaailm on naljakas – kui lõpuni oli 8km, siis püüdsin endale sisendada, et see on ju ainult nagu Harku jooksuring ja see on ju ometi kukimuki. Mis siis, et Garmin näitab 8% tõusu ja selja taga on 173km :) Aga sellisel hetkel kuskilt tuleb see viimne jõud ja adrenaliin, et kui lõpuni oli 2km (mis kõige raskema tõusuprotsendiga üldse), siis lihtsalt tõused püsti ja väntad ja ei tule mõtetki, et paneks jala maha või midagi.

 

Ametlik lõpuaeg oli 9.43, millest sõiduaeg Garmini järgi 9.10, tõusumeetreid 3600. Seega pool tundi kulus TP-des vetsusabades ja kohalikele seletades, kus Eesti asub :) Vaatasime ka keskmise osaleja statistikat – sellel aastal sõitnud ca 3000 km nii nagu ka mina. Küll aga on „keskmisel“ osalejal sellel hooajal kordades rohkem tõusumeetreid, mida meie oma siledal maal ei suuda saavutada :)

 

Enda jaoks tegin sellise kokkuvõtte – tuleb anda endale võimalus (sest mida hullu tegelikult juhtuda saab?), üle ei tasu muretseda, sest nagunii tuleb see mis tuleb. Aga need emotsioonid, hetked ja elamused on väärt, et neid kogeda! Nagu päriselt! :)

 

Comments are closed.