LÉTAPE DU TOUR

sportograf-104148214JANIKA NEEME BLOGI: Paar aastat tagasi otsustasime, et elus peab olema palju vürtsi. Igal aastal sama asja teha/sõita on igav. Elad ikka üks kord ju. Seega otsustasime, et teeme iga aasta midagi huvitavat ja erilist. Rasked ja erilised asjad jäävad meelde. L’Etape du Tour on eriline. Seega tuleb sõita!

Eelmine aasta osales väljakutsel naistest Janika ja Kairit, sellel aastal saime kampa veel ühe vapra Tervisespordi klubiliikme Ieva Longa. Kokku oli meid 15 inimest.

Mina ei olnud mitte kunagi Prantsusmaal käinud ja juba seetõttu ootasin väga seda reisi. Logistika oli lihtne: asjad, rattad mööda maad. Suurem osa inimesi lennukiga Torinosse ja sealt rendiautodega Prantsusmaa poole. Oi kui ilus oli see kant, mäed, orud, mägijõed, laskumised. Silmad tahtsid kõike seda ilu talletada, jätta meelde ja mäletada. Ühel hetkel seda ilu nautides taban ennast mõttelt, et oot, kuidas ma homme selles ilust üles saan ja mis veel hullem, tuleb ju alla ka saada. Uhhhh :)

Ikka ja jälle tuli korrata endale seda mantrat, et tuleb ilus päev mägedes, sõidan nagu jõuan ja oskan. Ei mingeid liigseid riske laskumistel jne.

Kohale jõudes käisime läbi rattakülast. Kergendasime oma rahakotte, ostsime meeneid, kõike seda, mis silma hakkas ja meeldis. Saime kätte ka oma numbrid.

Elasime väga kaunis Alpi majakeses. Huvitav oli see, et alles kolmandal päeval saime teada, et majake on läbi kolme korruse. Seni olime kasutanud kahte korrust, siis aga avas keegi ukse, mis viis alumisele korrusele, kus samuti olid magamistoad, köök ja pesemisruumid. :) Parem hilja kui mitte kunagi.

Võistluseelsel ööl ei olnudki see uni nii magus nagu oleks tahtnud loota. Üks unenägudest oli sellest, kuidas ma stardis avastasin, et mul on jalas tossud :)

Hommikul läks kõik nagu õlitatult, sõitsime starti, ootasime ja muretsesime. Nagu eestlased ikka, kas võtta käised kaasa või mitte, kas panna vest selga või mitte jne.

Eestist läks starti neli naist. Mina, Ieva ja Ingrid alustasime ühest stardikoridorist. Kairit tuli 15minutit hiljem. Aeg läks käima siis, kui ületati stardijoon.

Teadsin rajaprofiili peast ja selge oli kogu selle sõidu ajal see, et tuli ennast hoida mägede jaoks. Nii siis liikusimegi koos Ieva ja Ingridiga, TP-d pikad ja korralikud, söögi- ja joogipeatused. Mingil hetkel püüdis meid kinni Kairit. Tõeline rõõm oli kohtuda ja koos soolaseid küpsiseid pugida.

Mingil hetkel sõitsime juba kõik eraldi, kohtusime ainult TP-s.

Põrgu” hakkas tasapisi lähenema. Esimene “põrgu” oli natuke kergem mägi. 9,3km pikk, keskmine kaldenurk oli 7,5% ja tõusis 2109m kõrgusele. Suur Munamägi on 318m üle merepinna :)

Teine “põrgu” oli 14km, 7,3%, tõusis 2360m kõrgusele. Viimased 2,5 km olid sellest 10% tõusuga. Sellele kompotile eelnes veel 17km kerget 2% tõusu.

 

Esimene mägi ehk ‘’põrgu’’ oli kohutavalt raske. Eriti raskeks tegi teadmine, et teine analoogne elukas on veel tulemas. Väga paljud inimesed kõndisid ratas käekõrval. Ise arvan, et lihtsam oleks olnud seista ja taastuda ja siis proovida edasi minna. Igatahes mingil hetkel oli see läbitud. Mäe otsas sai pudelite kaupa sisse kallatud vett, ära joodud Sanderi ostetud Coca Cola. Ainult üks lonks noh :)

Ja edasi…. pikk laskumine, 17km kerget tõusu ja siis see hakkas päriselt.

Ikka see sama värk, jalad on paksud, ei liigu, kurvides tõused sadulast üles, istud väntad, tõused väntad. Kogu aeg oled tegevuses, aga ainus, kus midagi ei muutu, on numbrid Garminil. Mitte kilomeetritki.

Rahvas elab kaasa, laulab, tantsib, kallab vett. Kusjuures külm vesi kehal oli minule kõige suuremaks abiks.

Keegi plaksutab esimese ratta juures, plaks, plaks, plaks, ikka veel esimese ratta juures…plaks, plaks, plaks keskjooksu juures…Kas ta jookseb kaasa? Ei, ta seisab… johhaidiiiiiii, mina ju sõidan… kas tõesti nii aeglaselt. Plaks, plaks, plaks tagaratta juures.

Paljud kõnnivad, inimesed oksendavad, kiirabi veab äralangenuid. Ise mõtlen, et sõidan nii kaua, kui hakkab see kõige kangem tõusunurk, et siis selle viimase osa kõnnin või rooman, vahet pole, üles peab ju saama. Ühel hetkel ongi ees viimase 2km silt. Tunnen, kuidas jalad hakkavad hoopis kergemini käima, teadmine, et finiš ei ole kaugel, annab nii palju jõudu. Viimane pööre ja finiš paistab. Tehtud! Emotsioonid on võimsad, paljud kallistavad, nutavad, hõiskavad. Kõik on õnnelikud!

Nüüd tuli veel laskuda 20km Brianconi. See oli eriline piin, nii mõnedki korrad tuli seista ja lihtsalt puhata. Vahepeal võtsin isegi ühe geeli :)

Brianconis oli pidulik finiš, kus riputati kaela medal ja pisteti pihku nännikott.

Päev oli võimas. Ainuke tõrvatilk meepotis oli see, et Garmin tekitas vigase faili ja andmeid ei saanud kätte. Proovisime igatpidi, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud.

Ajaliselt sõitsin 09:56:06

COL DE VARS 01:02:59

COL DÍZOARD 01:37:52

Kokku läks mägede peale 2:40:50

 

Kogu see nädal Prantsusmaal läks fantastiliselt. Sõitsime ratastega, nautisime ilusaid vaateid, kaunist suveilma, ülimalt maitsvaid Prantsuse sööke ja jooke.

Muidugi vaatasime Tour de France. Seda kõike kohapealt vaadata on eriline.

 

Elada võib kahtemoodi. Üks on nii,
justkui miski poleks ime.
Teine, et kõik meid ümbritsev on imeline.
Albert Einstein

 

 

 

Comments are closed.