Ooo päike ja soojad ilmad

meriMERIKE RANDOJA: Proloog. 2015. aasta suve teises pooles tutvusin Tervisespordi Tartu naistega, kui läksin maantee ühissõidule tossude ja hübriidrattaga. Ca 3 nädalat hiljem olin uhke maanteerattaomanik ja mõni kuu hiljem panin end kirja 2016. Mallorca laagisse. Olin selleks ajaks maanteel sõitnud mõnisada kilomeetrit.

Juba augusti lõpus küsisin Janikalt tänavuse laagri kuupäevade kohta, et kevadine puhkus varakult paika panna. Soov kevadel jälle Mallorcal puhata ja laagerdada oli suur. Countdown laagri alguseni hakkas tiksuma.

2017 Mallorca oli minu jaoks teine kevadlaager Tervisespordi seltskonnaga. Võrreldes esimese korraga pabistamist oluliselt vähem, sest möödunud aasta positiivne kogemus rahustas. Kui esimesel korral sai muretsetud, et kas ja kui palju tuttavaid laagris on ning kas ma omale sobiva grupi ikka leian, siis sel aastal valitses selles osas totaalne rahu.

Tervisespordi seltskond on alati supervahva olnud ning muretsemine on mõttetu närvikulu :)

Pärastlõunal saabusime hotelli ning sättisime end tubadesse. Sel aastal oli mul äge ja üdini positiivne toakaaslane Kadri - Tipp & Täpp, Ah & Oh.

Enne õhtusööki kiirelt rattad kokku ning ümbruskonnaga tutvuma. Ca 30km avasõit ehmatasid mind. Mis mõttes ma ei jaksa sõita? Miks ma üldse siin olen? Talvine ettevalmistus oli üsna tagasihoidlik ning "vana rasv" oli hoopis midagi muud. Peas käiski juba mõte, kuidas järgnevad kaks nädalat Janika elunautlejatega ringi chillin. Läks siiski teisiti.

Olgugi, et valida sai seitsme erineva grupi vahel, siis jäin truuks Kairitile aka Välgule.

Tänavune laagripaik Platja de Muros oli asukohalt igati mugav. Linnast pääses kiiresti välja ning polnud suurt ekslemist-seiklemist. Superluks! Kaunid rannikud ja vaated merele olid vaid kiviviske kaugusel. Imelisse Formentorisse ja tagasi oli vaid ca 66km ning sinna sõitsime koguni kahel korral. Lummavad vaated olid seda väärt!

 Üldiselt kiskus meid ikka saare läänerannikule Tramuntana mäestikku. Eestis ju sedasi ronida ei saa :) Esimest korral Selva poolt Lluci kloostrisse ronides ohkisin ikka korralikult. Kui Kaido sirge seljaga nina nokkides mööda vuras, jõudsin vaid hõigata, et kas tõesti tund aega turnimist?! Esimene kord oli tõesti raske! Kokku sai Lluci ronitud kolmel korral ja iga korraga läks see järjest lihtsamaks. Nagu pärast laskumist tuleb ikka mõni tõus, siis pärast pikka turnimist tuleb lõpuks ka laskumine. Minu vaieldamatu lemmiklaskumine oli Llucist Pollenca suunas. Mõnusmõnusmõnus!

Selle aasta suurim väljakutse oli mulle Sa Calobra. Eelmisel aastal see jäi see mul tegemata, sest tundus liiga raske, olin liiga roheline veel. Sõidule eelneval õhtul googeldasin ja lugesin tõusu kirjeldust, et täpsemalt teada, mis mind ikka ees ootab. Kõikidest hirmudest ja kahtlustest hoolimata sai must-do tehtud! Võimas tunne oli kõrgete kiviseinte vahel ussina looklevat teed vaadata. Ratturid liikusid ühes ja teises suunas nagu usinad sipelgad. Juba selle vaate nautimine süstis paraja koguse adrekat. Ma teen selle ära!

Teine meeldejääv turnimine oli viimases tsüklis, kui Kairit koos Antsuga teist korda Sa Calobrat vallutama läks. See oli omamoodi keeruline sõit. Läksime teele viiekesi, teadmisega, et osad meist lähevad Sa Calobrasse ning osa Puig Majori suunas. Ilm oli oluliselt tuulisem kui eelnevatel päevadel ning üksi uitama jäämine üsna hirmutav. Mägedes oli temperatuur vaid 8-9C. Meie kolmene punt jõudis oma tiiru kiiremini tehtud ning selleks, et koos vastutuult tagasi sõita, liikusime Kairiti ja Antsu duole Sa Calobra suunas vastu. Kaido terav silmas tabas kiirelt roosa-rohelise duo. Kui punt jälle koos, liikusime ühiselt tagasi. Kedagi maha ei jäeta! See oli mõnus sõit toetavas ja turvalises seltskonnas. Aitäh, Sander, et sellise alternatiivi välja pakkusid!

Vahvaid hetki oli rohkem kui kirja jõuaks panna. Olgugi, et rutiin ärkan-söön-sõidan-magan oli korralikult sees, siis polnud see üksluine ja igav. Kõige selle vahele mahtus hulgaliselt nalja ja naeru, mõõdukalt veini ja õlut, Columbia kuti dopingut ja vitamiine, basseini ääres pikutamist ja Banana Club!

Kokku 955km, 12 sõidupäeva, ~11 000 tõusumeetrit, 42,75 tundi sadulas. Uskumatu, aga meie grupp pääses rehvivahetustest :)

Aitäh, Janika ja Virgo, ägeda laagri eest! Kniks ja kraaps, grupijuht Välk! Sinuga läheksin luurele küll! Tänusõnad ka kõikidele teistele laagerdajatele, kes mõnusa ja seltskondliku õhkkonna lõid! Järgmiste ühiste veeremisteni!

Comments are closed.