Tervisespordi inimesed – Peeter Adamson

Pets1Tervisespordiklubis on märkimisväärne arv liikmeid. Selleks, et üksteist natukene paremini tundma õppida alustame artiklite kirjutamisega erinevate persoonide kohta, kes klubisse kuuluvad. Otsa teeme lahti klubiliikme Peeter Adamsoni tutvustamisega. Peeter on pärit Tartust ja kuulub klubisse juba kolmandat aastat. Hiljuti liitus klubiga ka tema tütar Monika Adamson.

1. Kuidas ja millal sai alguse trükikoda Paar?

Trükikoda Paar on asutatud aastal 1992. Omanikke kolm. Mina töötasin sel ajal trükikojas Kroonpress. Meie juurde tuli tolleaegne Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor ning palus abi EPA Rotaprindi probleemide lahendamisel. Neil oli vaja trükkida tudengitele õppematerjale, töövihikuid jne. Aga Rotaprint ei saanud sellega kuidagi hakkama. Tegime ettepaneku Kroonpressi omanikele (Postimees) liita Rotaprint Kroonpressiga. Kuid tolleaegse Kroonpressi omanike idee oli trükkida ainult ajalehte Postimees ja nii pidi jäämagi. Siis küsisime, et kas me võime teha oma firma. Vastus oli jaatav. Ja nii saigi Trükikoda Paar.

Miks Paar? Nimelt oli loojaid kaks. Täna on teeme brošüüre, tootekatalooge, konverentside materjale, märkmepabereid jne. Hetkel töötab meil 28 inimest. www.paar.ee

Väljapoole Eestit läheb 30-40% toodetest.

2. Digiajastu pressib peale, kas paberil on veel kohta meie elus?

See on suur küsimus ka kõigile. Kuid viimase aja trendid näitavad ikkagi paberi uuesti tulekut. Näiteks võib tuua raamatute trüki kasvu. Inglismaal nimelt kasvas 2016. aastal paberraamatu tootmine ja müük 25%. Sama trend on kogu Euroopas ja ka USA-s. Paber on ka selline ressurss, mida saab taaskasutada ning koguni 5 korda. Rootsis propageeritakse ka riiklikult paberi kasutust. Just taaskasutuse tõttu.

Mina arvan, et juba hetkel on saavutatud tasakaal digimeedia ja pabermeedia vahel. Mul on hästi meeles üks konverents 1996. aastal kus öeldi, et aastal 2000 ei ilmu enam ühtegi ajalehte paberil. Täna on paberlehe tiraažid samad millised nad olid aastal 1996.

Kindlasti teeb digi oma korrektuure trüki tehnoloogilises protsessis kuid laias laastus olen veendunud, et paber oli, on ja jääb meie ellu.

3. Oled kõva reisisell ja armastad väga reisida autoga. Kui palju sa umbes aasta jooksul autoga läbi sõidad?

Minu aasta läbisõit on nii 55000 kuni 70000 kilomeetrit. Mulle meeldib olla ajaliselt vaba. Lisaks on tavaliselt ka ratas kaasas.

4. Kuidas leidsid tee rattamaailma?

See on päris pikk jutt kuid püüan lühidalt kokku võtta. Noorena sõitsin rattaga palju. Rohkem kui teised minuvanused. Ratta trennis küll ei käinud.

1996. asusin tööle Trükikotta Paar. 1997. aasta kevadsuvel tegi asetäitja ettepaneku osa võtta Tartu Rattamaratonist ja ikka kohe pikast sõidust. Olin pea kohe nõus aga kuskil kuklas vasardas mõte, kas ikka jõuan läbi sõita ja viimaseks jääda ka ei tahtnud.

Otsustasime kolmekesi, mina, Monika ja Hanno, et teeme proovi Elva Rattamaratoni matkasõidul. No matkata ikka jõuan arvasin. Nimelt olin sel ajal pea 110 kg paks poiss. Mõeldud tehtud. Peale stardipauku avastasin, et olen peaaegu üksi stardikoridoris. Kõik uhavad mis kole. Niipalju siis matkast. Püüdsin siis nagu jaksasin kuid viienda kilomeetri kohal oli vere maitse suus ja kange tahtmine kodu poole pöörata. Samas olen jonnakas, ei ole mingit allaandmist. Rühkisin lõpuni. Ei mäleta kas Monika ema raudrattaga lõpetas enne või pärast mind. Pole tähtis ka. Aga sõit, seltskond ja kõik muu meeldis.

Otsus oli sündinud, trenni peab tegema ja see sõit ei jää viimaseks. Ja nii ta läks. Tasakesi tulid rattariided, klippidega kingad jne. Ja sügiseks ka esimene korralik MTB ratas. Ketaspiduritega ja puha. Olin üleni rattaspordi päralt. Ning lõpuks saabus õnnis päev kus kodakondsed enam mulle vastu ei saanud. See oli hea tunne!

Mingil hetkel tuli mõte minna väljapoole Eestit sõitma. Otsustasime Monikaga Austria kasuks. Ilus maa jne. Taustajõuks kauplesime Imbi (minu kaasa). Koduhoidjaks noorema tütre Ülle. Tema ülesandeks oli hoolitseda meie neljajalgsete pereliikmete eest. Sellele eelnes minul enese analüüs. Nimelt kaalusin talvel veel üle 100 kilo. Kanda sellist „seljakotti“ üles mäkke 10-12 km tundus kuidagi raske. Korrastasin söömise ja kevadeks oligi „seljakott“ 20 kg kergem.

5. Millised on sinu huvitavamad mälestused rattavõistluste/sõitude osas just välismaal?

Võistlustel välismaal oleme käinud Salzkammergut Trophy’l. Väga äge üritus. Täna on seal 7 erineva pikkuse ja raskusastmega rada. Kodumaaga võrreldes väga teist moodi. Tõusud kuni 12 km pikad. Ja tõusunurgad!!!!! Olen seal käinud mitmel aastal.

Elamuseks kujunes 2009. aasta sõit. Eelmisel päeval +30 kraadi, päike jne. Mõnus. Õhtul hakkas kallama ja temperatuur 7. Hommikul starti minnes kahtlesime kas sõit ikka toimub ja kas meie stardime. Tänu Monika entusiasmile läksime peale. Stardi ajal kallas nagu oavarrest. Kuid ülespoole jõudes hakkas hoopis lund sadama. Sõidetavatel, just nimelt sõidetavatel, laskumistel külmusid käed ja kogu ihu. See on minul ainuke kord kus ma tundsin rõõmu tõusust, siis sai sooja!!! Finišis näitas minu Polari kell keskmiseks temperatuuriks 3 kraadi. Aga tehtud sai ja järgmisel päeval oli jälle päike ja soe.

Minu kõige eredam mälestus. Kõik need võistlustel käigud on olnud pereüritused. Kõigepealt võistlus ja seejärel mõned päevad Austrias ringi sõitmisele. Leidsin ka sellise toreda rattasõidu koha: Grossglockner High Alpine Road adventure. Kui alustada Fusch’st (800 m peal) siis on teekond 22 km ja tõusta saab umbes 2500 meetri peale. Keskmine tõusunurk on 8% ja maksimaalne 14%. Hea ronimine ja fantastilised vaated. Väga hea tunne kui tehtud.
Ning viimase viie aasta parimad sõidud on olnud Mallorcal ning Itaalias koos Tervisespordiga! See on tõeliselt lahe!

6. Sinu tütar Monika (Tervisespordi klubiliige) on samamoodi nakatatud rattapisikuga. Kas see võttis kaua aega või oli hoopis vastupidi?

Monika kirjutab enda suhtest rattaspordiga nii: Rattapisikuga nakatas mind minu isa Peeter. Kunagi ammu ammu (kes seda aastat enam mäletab :) ) tekkis tal mõte osaleda Tartu Rattamaratonil ning ta kutsus mind ka kaasa. Selle eelprooviks otsustasime läbi sõita Elva Rattamaratoni.

Kuigi rattaks oli ema naiste raske raamiga maastikuratas ja kett tuli sõidu ajal pidevalt maha ei vähendanud see entusiasmi ning Tartu Rattamaratoniks sai muretsetud juba oma maastikuratas, see esimene. Ja nii saigi saatanale sõrmeots antud... võttis loomulikult kogu käe ning hinge! Järgnesid juba Elion karikasari, Salzkammerguti rattamaratonid Austrias, Xdreami sari, muidugi Tartu Rattamaratoni üritused.

Tervisesport tänab Peeter Adamsoni ja tema tütart Monikat, et nad on valinud oma klubiks just Tervisesport.

Comments are closed.